Otse põhisisu juurde

Arendus- ja ärimudelid

Figma on pilvepõhine disaini- ja prototüüpimise tööriist, mida kasutatakse kasutajaliidese (UI) ja kasutajakogemuse (UX) kujundamiseks. Aastal 2013 tõi Figma turule oma tööriistast esimese beta versiooni, mis disainerite kommuunis kohe palju positiivset vastukaja sai. Olen ise Figma andunud kasutaja ja sellepärast puudutab Figma ümber toimuv saaga mind isiklikult ja pakub mulle erilist huvi. 

Populaarsusele aitas kaasa Figma iteratiivne arendusmudel ja pühendumus kuulata oma kasutajate tagasisidet. Figma lõi eraldi foorumi, et kasutajatele rohkem häält anda ja tööriist nende tahtmiste järgi välja kujuneks. Agiilsus, visioon, reageerimine kasutajate soovidele ja noored, andekad arendajad võimaldasid suhtelist väikesel tiimil sooritada lühikese ajaga peadpööritava tähelennu turul, mis oli juba niigi toodetest küllastunud.

Algusest peale on Figma pakkunud oma tootele freemium mudelit. See osutus üliedukaks, kuna enne tasulise versiooni ostmist meelitas tasuta versioon ligi väga suure kasutajate armee. See tähendab, et pidevalt meelitatakse juurde potentsiaalseid kliente, kes tulevikus tööriista täisversiooni eest on valmis maksma. See on pidevalt tõstnud brändi populaarsust ja potentsiaalselt ka kliendibaasi.

Figma tulevik saab olema põnev. 15. septembril 2022 teatas Adobe Figma ostmisest 20 miljardi dollari eest. Adobe on tuntud oma kallite hindade ja röövelliku litsentsipoliitika poolest ja see tegi temast Figma loojatele täieliku vastandi. Kommuun ootas kõige hullemat, kuid tänaseks pole nad oma plaani Figma osas avalikustanud. Vaatamata sellele, et Adobe on nüüd omanik jätkab Figma tegutsemist iseseisva üksusena säilitades oma kaubamärgi ja meeskonna. Milliseks kujuneb Figma turumudel Adobe kontrolli all näitab aeg. Ütleme nii, et ma pole mures, aga hinges on ärevus.



Allikad:

https://www.nasdaq.com/articles/does-the-purchase-of-figma-make-sense-for-adobe

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

 Ärivaraline litsents on tasu toote või teenuse kasutusõiguse eest. Näiteks litsents, mida peaaegu iga arvutikasutaja omab on Microsoft Windowsi eest. Sellised litsensid kaitsevad tarkvarafirma omandit. EULA annab litsenseerijale võimaluse tarkvara kasutusele anda, ilma, et seda kasutajale müümata. See võimaldab paremini kontrollida tarkvara levitamist ja kasutamist. EULA kokkulepped on suur hulk teksti, mille enamus kasutajaid jätab lugematta. Omast kogemusest tean, et kerin selle teksti kiiresti lõppu tarkvara kohe kasutama hakata. Seda laiskust on hakanud litsentsiandjad ära kasutama. Pikka peenesse teksti lisatakse üha rohkem ühepoolseid tingimusi.  (iPleaders, 2021) GNU GPL eesmärk on hoida tarkvara vabana. Igaüks, kes kasutab GPL-iga kaetud tarkvara võib seda oma suva järgi edasi arendada ja lisada sinna oma suuri ideid ja suuri visioone. Catch on paraku see, et kõik sinu poolt arendatud lisahea kuulub samuti levitamisele selle sama GPL litsensiga, ehk siis tasuta. Seega kui Naat

Arpanetist Facebookini - Interneti kujunemislugu

Üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla 60ndate aastate arvutimaailma valitsesid mainframed. Need olid väga suure jõudlusega monstrumid, mille ülalpidamine oli kallis ning mida suutsid endale lubada ainult suurfirmad. 1971. aastal loodi UNIX, mis töötas miniarvutidel ning pidi pikas perspektiivis mainframe välja tõrjuma. UNIXi saavutas kiiresti tohutu populaarsuse, sest ta porditi kiiresti enam-vähem kõigile miniarvutitele seda eelkõige tänu avatud lähtekoodile. Koos UNIXiga loodi uus programmeerimiskeel C, seega on UNIX ja C lahutamatult seotud. Sellest on möödas rohkem kui 50 aastat, kuid C on endiselt üks populaarsemaid programmeerimiskeeli aga UNIXist enam ei räägita. Miks? Aastal 1991 otsustas Soome üliõpilane Linus Torvalds portida UNIXi PC arvutile. See idee jagas maailma arvutikommuuni kaheks. Ühed olid skeptilised, sest tolle aja PC-d olid UNIXi jaoks liiga nõrgukesed. Teine osa oli vaimustuses ja kohe tekkis palju fänne, kes tahtsid projektis kaasa lüüa i

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Virginia Shea esimene käsk “Ole inimene” tuletas mulle meelde ütluse “internet ei unusta”. Tänapäeval on saanud see tõelisemaks kui eales varem. Iga samm ja kommentaar jätab maha digitaalse jalajälje. Digitaalsed jalajäljed jagunevad kaheks - passiivsed ja aktiivsed. Aktiivne digitaalne jalajälg on isiku enda poolt jagatud informatsioon või kommentaar internetis. Seda informatsiooni on võimalik üles leida veel aastate pärast. Salvestusmaht on tänapäeval piiramatu ja äärmiselt odav, mitte midagi ei visata minema. Aeg on toonud kaasa ka nähtuse cancel culture. Sisuliselt tähendab see mõne isiku boikoteerimist, kes leitakse olevat käitunud või rääkinud hetkel populaarsete või levinud trendide ja arvamustega vastuolus olevalt. Cancel culture ohvriteks sattuvad enamasti kuulsused ja teised tähelepanu keskmes olevad persoonid, kes on öelnud midagi mõtlematut, vastuolulist või äärmuslikku, ehk siis jätnud maha negatiivse digitaalse jalajälje. Passiivne digitaalne jalajälg on kasutaja teadmata